“Pühapäev”
[Scroll down for English]
„Pühapäev” räägib kontseptuaal-dokumentalistlikus võtmes pühapäeva pidamisest, puhkamisest ning tasakaalust töö ja puhkamise vahel. Ma olen olnud 14 aastat vabakutseline loovisik, koos kõigi tuntud hüvede ja suuresti teadmata muredega, mis säärase elukorraldusega kaasnevad. Ühel hetkel hakkasin märkama normcore „kaheksast viieni” töökorralduse häid külgi: mina ei osanud puhata, kuid need n-ö paindumatu elurütmiga tegelased lülitasid kell viis arvuti välja, tegid pea töömõtetest lagedaks ja kogu lugu, homseni. Vabakutselise jaoks, kes töötab justkui ju vabalt valitud rütmis ja ajal, on tööaeg liigagi tihti kogu aeg – inspiratsioon võib tabada keset mõnd ööd, mil uni hädatarvilik, kuid veel hullem on, kui head töötunnet planeeritud ajal ei tekigi, sest siis tuleb stress. Vabakutselist juhib vabakutseline ise: tähtajad, koormuse planeerimine, finantsplaneerimine (tervisekindlustus!), ajaressursside ja võimekuseriskidega (tervis!) arvestamine. Kui midagi libiseb, siis kuskilt tuleb lisa näpata. Käiku lähevad nädalavahetused, fredjüssilik omaette molutamise aeg, õhtu- või hommikutunnid ja – lähedastega veedetud aeg. Kuidas teised vabakutselised puhkavad, kuidas nemad oskavad? Kuidas inimesed üldse puhkavad? 2015. aasta märtsikuus laenasin sõbralt polaroidkaamera (aitäh, Klara!) ja hakkasin pildistama iseenda läbielatavaid pühapäevi, üritades tabada seda muretu kohalolemise tunnet, õndsat väljalülitust argisest, mis ideaalina voolab kuskil puhkamise kontseptsiooni all ja toidab nii unistusi, igapäevapraktikaid kui ka turistidevoogu Balile. Oktoobris hakkas pildistamise aeg otsa saama. Ilm kiskus külmaks ja pimedaks, kasutatud polaroidtehnoloogia aga lausa vajab valgust (ISO160/f8) ja soojust (>13C0). SX-70 on imemeeldiv kokkuvolditav peegelkaamera, kuid jahedama ilmaga tuleb seda ihu lähedal hoida ja lasta piltidel ilmuda põues. Mis teeb kogu ürituse küllaltki keeruliseks. Andsin kaamera tagasi, asusin mõtteid ja pilte inkubeerima, projektile õiget tooni, sõnu ja väljundit otsima. Dokumentalistika oli mul olemas, nüüd otsisin kontseptsiooni. Ja ei leidnud. Ühel 2020. aasta koroonakevade ööl aknast välja vahtides – molutades! – sai gestatsiooniperiood äkitselt läbi ning ma teadsin mida, kuidas ja millal järgmiseks teha. Laenasin endale uuesti polaroidkaamera (aitäh, Lauri!) ning asusin tegutsema. Hakkasin uuesti pühapäevi pildistama, et tekiks võrdlusvõimalus: kas minu praegused pühapäevad erinevad viie aasta tagustest? Olin ka aru saanud, et ainuüksi minu elu piltidest ja pea püütud mõtetest ei piisa, tervik ja kontseptsioon nõudsid rohkem ainest. Niisiis hakkasin usutlema teisi vabakutselisi, ammutasin poolstruktureeritud intervjuudega nende kogemusi, praktikaid ja õppetunde enda omadele lisaks. Näituselt leiab valiku polaroide 2015. ja 2020. aasta pildistamisperioodidest, neid saadavad kirjalikud tähelepanekud projekti käigus õpitust – kohati toetab pilt teksti, kohati vastupidi, ja mõnikord küünitavad mõlemad veel varjukujul ideaali poole. Intervjuudest on näitusele jõudnud katkendid, mida ruumis aeg-ajalt kuulda võib. Kuid suuremas ulatuses – vääriliselt – saavad intervjueeritud sõna selle kunstilis-kvalitatiivse uurimuse teises väljundis, tulevases puhkamise üle mõtisklevas raamatus „Pühapäev”, kus kahe aasta pildiline pühapäevaelu dokumentalistika hakkab toetama pikemat tekstilist mõtisiklust vabakutseliste töö-, aja- ja elukorralduse üle. Tänan teid tähelepanu eest ja loodan, et pühitsete oma järgmist pühapäeva.
SUNDAY
„Sunday“ is a conceptual-documentary perspective on Sundaying, on rest and finding a balance between work and time off. I’ve been a freelance creative person for 14 years and experienced all the well-known benefits and largely unknown problems that accompany such a lifestyle. At some point, I started to notice the benefits of a normcore “eight-to-five” working rhythm: I didn’t know how to rest but those with inflexible lifestyles turned their computers off at five and cleared their heads of all thoughts about work until the next morning. For a freelancer, who seems to work at his own chosen rhythm and time, the workday often took over all of the day – you might find inspiration in the middle of the night when you really need to be sleeping or, what’s worse, you fail to get into a good working rhythm during planned work hours – because of the stress that it brings. A freelancer is his own boss: deadlines, workload, financial planning (health insurance!), time resources, assessing your limits (wellbeing!). If something slips, you have to snatch time from somewhere else so you go after your weekends, your Fred Jüssi-inspired downtime, or after your evenings, mornings and time spent with the people you love. How do other freelancers rest? How do they know how? What do people even do during time off? In March 2015, I borrowed a Polaroid camera from a friend (thanks, Klara!) and started photographing the Sundays I was experiencing, trying to capture the feeling of a carefree existence, a blissful escape from the everyday, that, ideally, flows right into the concept of resting, feeding dreams, everyday habits and the throngs of tourists in Bali. In October, the time for photographing started drawing to a close. The weather turned cold and dark and Polaroid technology is a glutton for light (ISO160/f8) and warmth (>13C0). The SX-70 is a magnificent folding single lens reflex land camera but cooler weather means you have to keep it close and let the pictures develop in your inside breast pocket. Which makes the whole endeavor quite complicated. I gave the camera back and got to incubating my thoughts and photos, searching for the right tonality, words and form of expression for the whole project. I had the documental elements, I needed a concept. But I didn’t find one. On one Corona spring evening in 2020, I was staring out the window – doing nothing! – and the gestation period suddenly ended. I knew what, how and when was next. I borrowed another Polaroid camera (thanks, Lauri!) and got to work. I started photographing Sundays again to compare: are my current Sundays different from those from five years ago? I had also understood that photos of my own life and thoughts floating around my head weren’t enough and the concept required more material. So I started questioning other freelancers, drawing experiences, practices and lessons from their semi-structured interviews to add to my own. This exhibition shows a selection of Polaroids from my 2015 and 2020 photographing periods, accompanied by written observations about what I learned throughout the project – at times, the photo supports the text or vice-versa and sometimes the two strive towards some abstract form of Plato's realm of being. Snippets of the interviews have made it to the exhibition as you can hear from time to time. But on a larger scale, the interviewees will be heard through the second product of this artistic-qualitative study, the contemplative book “Sunday” wherein documentary visuals of Sundays will be supported by a longer, textual reflection on sthe work, time and lifestyle of a freelancer. Thank you for your time spent here and I hope that you will celebrate your next Sunday.
AITÜMA! / THANK YOU!
Toetajad / Supported by: Eesti Kultuurkapital/ The Estonian Cultural Endowment, Servaeeter OÜ
Kaamera no 1 / Camera no. 1: Klara Segerman-Nielsen
Kaamera no 2 / Camera no. 2: Lauri Dammert
Näitusepind / Exhibition space: AG47 ja Jüri Tarkpea
Näitusetekstide tõlked / Translations: Lili Pilt
Põhjalik nõu / Thorough advice: Vahram Muradyan
Hooandja video no 1 / Crowdfunding video no. 1: Aleksandr Heifets
Taustajõud / Background support: Leene Korp
Laenatud lause autor / Author of borrowed sentence: Maia Tammjärv
Vormistus / Framing: Raamikoda
Intervjueeritud / Interviewees: Aleksandr Heifets, Anti Saar, Helgur Rosenthal, Marja-Liisa Plats, Peeter Laurits, Terje Ugandi